Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon avalikustas teisipäeval, 2. märtsil 2010 oma neljanda aruande Eesti kohta.

 

Aruande ettevalmistamisel analüüsiti dokumente, 2009. aasta märtsis külastati Eestit ning kohtuti Eesti valitsusametnike, parlamendiliikmete, teadlaste, ajakirjanike, ametiühingute, rahvusvähemuste ja kodanikuühenduste esindajatega. Olulisel kohal ECRI aruande koostamisel oli konfidentsiaalne dialoog riigi ametivõimudega enne aruande kinnitamist.

 

Positiivsete muutustena toob ECRI aruandes esile võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmise 2008. aastal, mis loob kindla raamistiku rassismiga võitlemiseks sellistes valdkondades nagu tööhõive, haridus, sotsiaalkaitse jm. Järelevalvet seaduse täitmise üle teostab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

 

Eesti integratsioonistrateegia aastateks 2008-2013 seab mitmeid olulisi eesmärke venekeelsete vähemuste ja kodankondsuseta isikutega seonduvates küsimustes nagu eesti keele õpe, ebavõrdne kohtlemine tööjõuturul, kodakondsuseta isikute arvu vähendamine ja rahvusvähemuste kultuuri ja identiteedi säilitamine.

 

On võetud meetmeid holokaustialase hariduse edendamiseks ja holokausti mälestamiseks.

 

ECRI märgib, et vaatamata kodakondsuseta isikute arvu vähenemisele, on nende osa rahvastikus siiski kõrge (8%).

Naturalisatsiooniprotsessi raskendavad liiga ranged keele ja muud nõuded.

 

Sidemed venekeelsete vähemuste ja eestlaste vahel on endiselt liiga nõrgad. Üleminek haridussüsteemile, mis tagab hea eesti

keele oskuse, nõuab muukeelsete koolide õpetajate täiendkoolitust.

 

Töötuse määr vähemusrühmade hulgas on kaks korda kõrgem kui eestlaste seas. ECRI leiab, et puudub piisav järelevalve Keeleinspektsiooni volituste üle töötajate keeleoskuse taseme hindamisel avalikus- ja erasektoris.

Romid on eriti haavatavad diskrimineerimise ja eelarvamuste suhtes. Romi lapsed langevad sageli koolist välja ja sattuvad liiga sageli vaimse puudega laste koolidesse.

 

Kohtunikud ja prokurörid ei ole ECRI arvates piisavalt kompetentsed rassismi ja sellega seotud diskrimineerimist puudutavate sätete osas. Puudub sõltumatu asutus, mis kontrolliks avaldusi politseipoolse väärkohtlemise kohta.

 

Kolm soovitust, mida ECRI palub ametivõimudel esmajärjekorras ellu viia, on muukeelse kooli hariduse kvaliteedi tõstmine üleminekul eesti õppekeelele, kodakondsuseta isikute arvu edasine vähendamine ja romi laste haridus.

 

 

 

 

 

Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon loodi 1994. aastal ajendatuna Euroopa Nõukogu liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide esimesest tippkohtumisest võitluseks üha kasvavate rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse ilmingutega, mis ohustavad inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi Euroopas. Sõltumatu komisjoni liikmed valiti, arvestades nende tunnustatust rassismi ja sallimatuse küsimuste eksperdina.

ECRI-le tehti ülesandeks vaadata läbi liikmesriikide seadused, poliitika ja muud meetmed rassismi- ja sellega seonduva vallas ning hinnata nende efektiivsust; teha ettepanekud edasiseks tegevuseks kohalikul, riigi ja üleeuroopalisel tasandil; sõnastada üldpoliitilised soovitused liikmesriikidele ning uurida nimetatud valdkondi käsitlevaid rahvusvahelisi dokumente nende mõjujõu tugevdamise seisukohalt.

Üks ECRI tegevuse iseloomulikke jooni komisjonile määratud ülesannete täitmisel on riigiti lähenemine, st iga liikmesriigi olukorda analüüsitakse eraldi, et teha riigi valitsusele asjalikke ja konkreetseid ettepanekuid.

Riigi kohta tehtava aruande jaoks vajaliku alginfo hankimisega tegelevad ja aruandeteksti eelnõu koostavad ECRI väikesed töögrupid. Esmaseid infoallikaid on mitut laadi, nagu vastused ECRI ankeedile; asjaosalisest riigist pärinevate ECRI liikmete arvamused, riigi õigusaktide kohta kogutud info ning rahvusvahelistelt ja siseriiklikelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt, erinevatest väljaannetest ja meediast pärinev info. Ühtlasi kogub ECRI andmeid oma ekspertide kohtumiste põhjal nii vastava riigi valitsuse kui rahvusvähemuste ja kodanikuühenduste esindajatega.

ECRI aruande eelnõu saadetakse asjaosalise riigi valitsusele konfidentsiaalseteks läbirääkimisteks. Lõplik aruanne võetakse vastu ECRI plenaaristungil ning edastatakse Ministrite Komitee vahendusel asjaosalise riigi valitsusele. Teatud aja järel aruanne avalikustatakse, v.a juhul, kui asjaosalise riigi valitsus palub tungivalt seda mitte teha.