Lühitutvustus
Autorid: Rait Maruste, Toomas Sillaste
Brošüüri tekst (seisuga: november 1999, alates 1. juunist 2010 on kohtu kontrollsüsteem muutunud!)

Sissejuhatus

Käesoleva väljaande eesmärk on anda lugejale sissejuhatavat teavet Euroopa inimõiguste konventsioonist, selle olemusest ja asendist Eesti õiguses, samuti konventsiooni järelevalveorganist - Euroopa Inimõiguste Kohtust - ja viimase poole pöördumise võimalustest.

Konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks ehk Euroopa inimõiguste konventsioon sündis reaktsioonina II maailmasõja koledustele ning kroonis humanistliku Euroopa ammuseid püüdlusi demokraatia arendamisele ja kontrolli kehtestamisele avaliku võimu üle. Konventsioon oli üks osa sõjajärgsetest poliitilistest otsustustest ületada sõjani viinud totalitaarsus ja vastasseis ning ühendada Euroopa ühtsete demokraatlike väärtuste alusel. Need taotlused vormusid 5. mail 1949 Londonis Euroopa Nõukogu (Council of Europe) asutamisega. Euroopa Nõukogu asutamisakti artikkel 3 sedastas, et iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja põhivabadusi. Seega sai inimõiguste ja -vabaduste kaitse ning arendamine Euroopa Nõukogu üheks peaülesandeks. Et mitte jääda deklaratiivseks ja väheefektiivseks, peeti vajalikuks välja töötada mitmepoolne rahvusvaheline leping, mis oleks osalisriikidele õiguslikult siduv ning näeks ette konkreetse ja sõltumatu õigusliku (kohtuliku) järelevalve- ja elluviimismehhanismi
4. novembril 1950 vastu võetud ja 3. septembril 1953 jõustunud Euroopa inimõiguste konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Selles ette nähtud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast rahvusvahelist üldõigust, mille tuuma moodustavad (kohtu)pretsedendid, mis on siduvad vaidluspooltele ja mille suhtes loeb end seotuks kohus ise. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Konventsiooni osalisriikide arv on käesolevaks ajaks tõusnud 41ni ning laienemisprotsess eeldatavasti jätkub.

Konventsioon koostati inglise ja prantsuse keeles ning autentne on nendes keeltes avaldatud ametlik tekst (vt European Treaty Series [ETS] nr 5). Eestikeelse ametliku tekstina on vaadeldav Riigi Teatajas II, 1996 nr 11/12 avaldatud tekst ning hilisemad protokollide nr 6 ja 11 ratifitseerimisega kaasnenud Riigi Teatajas avaldatud tekstid.

Konventsiooni preambulas rõhutatakse: konventsioonile allakirjutanud valitsused arvestavad, et Euroopa Nõukogu eesmärk on suurema ühtsuse saavutamine tema liikmete vahel ning on otsustanud kui, "ühel meelel olevad ja ühiste poliitiliste traditsioonide, ideaalide, vabaduse ja seaduslikkusega Euroopa riikide valitsused, astuda esimesi samme mõnede inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õiguste kollektiivseks tagamiseks". Selleks kohustusid lepinguosalised tagama igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsioonis määratletud õigused ja vabadused.

Konventsiooniga loodi kollektiivne järelevalvemehhanism. Süsteem kujundati ja toimib kõigi osalisriikide nõusolekul ja osalusel ning peegeldab üldist euroopalikku arusaama inimõiguste ja vabaduste sisust ja kaitsest.

Kui ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ja sellele järgnenud teised asjakohased inimõiguste kaitse instrumendid määratlevad ja kaitsevad ühelt poolt tsiviil- ja poliitilisi õigusi ja vabadusi ning teisalt majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, siis Euroopa inimõiguste konventsioon on suunatud peamiselt tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsele.

Euroopa inimõiguste konventsiooni eristab teistest analoogsetest rahvusvahelistest lepingutest ja menetlustest selle range juriidiline iseloom. Konventsiooniga ühinedes lubavad osalisriigid tunnustada konventsiooni järelevalveorgani - Kohtu - jurisdiktsiooni kohustuslikkust ning nõustuvad, et kohus võib vastu võtta avaldusi igalt isikult, isikute rühmalt ja valitsusväliselt organisatsioonilt, kes väidab, et ta on konventsioonis ja selle juurde kuuluvates protokollides sätestatud õiguste rikkumise ohver ühe lepinguosalise süül (artikkel 34). Konventsioon näeb ette ka riikidevaheliste kaebuste esitamise võimaluse (artikkel 33).

Konventsiooni on aja jooksul korduvalt täiendatud lisaprotokollidega. Lisaprotokolle, mis on konventsiooni põhiteksti lahutamatu osa, on vastu võetud kokku 11.

Konventsiooni sätted jagunevad põhimõtteliselt kolmeks. Kõigepealt konventsiooni eesmärke määratlevaks ja selle tõlgendamises oluliseks sissejuhatavaks osaks ehk preambulaks, teiseks õigusi ja vabadusi määratlevateks säteteks (I osa ning vastavad sätted protokollides 1, 4, 6 ja 7) ja kolmandaks õigusi ja vabadusi vahetult mittesätestavateks ehk menetluslikeks säteteks. Konventsiooni mahukuse ja käesoleva väljaande mahu piiratuse tõttu ei avaldata siin selle kogu teksti. Lisas on toodud üksnes väljavõte konventsioonist, mis sisaldab preambulat ning õigusi ja vabadusi käsitlevaid sätteid. Ka ei võimalda seatud eesmärk ja piiratud maht analüüsida üksikute õiguste ja vabaduste sisu ning tutvustada lähemalt poole sajandi jooksul loodud ja väga mahukat kohtupraktikat (case law). Selleks peab asjasthuvitatu pöörduma vastavate andmebaaside, kirjalike allikate või institutsioonide poole (näit. Euroopa inimõiguste konventsiooni täistekst, Euroopa Inimõiguste Kohus).