4. novembril 1950. aastal kirjutati Roomas alla inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, milles on sätestatud demokraatlikus maailmas üldtunnustatud põhiõigused ja vabadused. Konventsioon jõustus 3. septembril 1953. aastal. Seisuga 01. 08. 1999 olid selle ratifitseerinud kõik 41 Euroopa Nõukogu liikmesriiki. Konventsiooni eesmärk on anda teatud õigustele ja vabadustele tegelik toime ja tagada nende kollektiivne rahvusvaheline elluviimine. 14. mail 1993. aastal kirjutas Eesti Vabariik alla Euroopa inimõiguste konventsioonile. Riigikogu ratifitseeris konventsiooni ja selle protokollid 13. märtsil 1996, mille järel see muutus Eesti õigussüsteemi osaks. Konventsiooni sätetel on seaduse jõud ja need on siseriiklikus õiguses otse kohaldatavad.

Ratifitseerimiskirjade üleandmisega 16. aprillil 1996. aastal võttis Eesti Vabariik endale kohustuse Euroopa riigina kinnitada ja kaitsta selles rahvusvahelises lepingus sätestatud põhiõigusi ja vabadusi. Konventsiooni ratifitseerides tunnistas Eesti individuaalsete kaebuste esitamise õigust (artikkel 25) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni (artikkel 46). ühinemine selle konventsiooniga pakub riigi kodanikele uusi õigus-kaitsevõimalusi: kõik, kes leiavad, et nende õigusi on rikutud, võivad siseriikliku kohtumenetluse läbimise järel pöörduda nüüd Euroopa Inimõiguste Kohtusse. See on protsess, mis garanteerib õigusriigis inimõiguste järgimise. Eelöeldust tulenevalt on vajalik, et Eesti juristid tunneksid nii konventsiooni sisu kui selle rakendamise võimalusi. Seda peavad tundma kohtunikud ja prokurörid, kes oma otsustes lähtuvad siseriiklike õigusaktide kõrval ka Eesti Vabariigile kohustuslikest välislepingutest. Oluliseks kujuneb Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldamine siseriiklikes kohtutes Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades.

Neljaosalises kogumikus on avaldatud eesti keelde tõlgituna Euroopa Inimõiguste Kohtu mõnede olulisemate kohtulahendite mitteametlikud kokkuvõtted. Esimene anne sisaldab kohtuasju, mis käsitlevad inimõiguste konventsiooni 6. artiklit. Teises andes on käsitletud konventsiooni 8. artikliga, kolmandas 5. artikliga seotud kaebusi. Neljas anne koondab Euroopa inimõiguste konventsiooni 10. ning 8. artiklit ja esimese protokolli 1. artiklit käsitlevaid lahendeid.

Kohtulahenditest on valiku teinud Rait Maruste, Uno Lõhmus, Mai Hion, Tanel Kerikmäe, Hannes Vallikivi, ja Marten Kokk. Kohtulahendite mitteametlikud kokkuvõtted on lühendanud Suurbritannias asuv valitsusväline organisatsioon Interights.

Kohtuotsuste ametlike täistekstidega inglise ja prantsuse keeles on Eestis võimalik tutvuda Rahvusraamatukogus asuvas Euroopa Nõukogu Tallinna Infotalituses (Tõnismägi 2).