Ministrite Komitee on Euroopa Nõukogu otsuseid langetav organ, mis koosneb kõigi liikmesriikide välisministritest või nende riikide alalistest diplomaatilistest esindajatest Strasbourgis. See on nii valitsusorgan, kus on võimalik võrdsetel alustel arutada eri riikide seisukohti Euroopa ühiskonna ees seisvates probleemides, aga ka kollektiivne foorum, kus neile probleemidele leitakse üleeuroopaline lahendus. Koostöös Parlamentaarse Assambleega kaitseb Ministrite Komitee Euroopa Nõukogu põhiväärtusi ningi jälgib, kuidas liikmesriigid täidavad endale võetud kohustusi.

 

 

Ministrite Komitee teeb otsuseid Euroopa Nõukogu tegevuse kohta. Ta määrab, milliseid samme astuda Parlamentaarse Assamblee ning Kohalike- ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi soovituste, samuti mitmesuguste valitsustevahelise komiteede ja eri valdkondade ministrite konverentside ettepanekute alusel. Ministrite Komitee kiidab heaks Euroopa Nõukogu tegevuskava ja eelarve.

 

Ministrite arutelud hõlmavad kõiki vastastikust huvi pakkuvaid poliitilisi küsimusi (välja arvatud julgeolek) – Euroopa integratsiooni poliitilisi aspekte, koostöö arendamist, demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste kaitset – teiste sõnadega, kõiki probleeme, mis nõuavad üleeuroopalist kooskõlastatud lahendamist.

 

Liikmesriikide välisministrid kohtuvad kord aastas, et arutada Euroopas aktuaalseid poliitilisi küsimusi ning anda vajalik poliitiline tõuge organisatsiooni tegevusele. Ministrite alalised esindajad (suursaadikud) kohtuvad kord nädalas ning nende nõupidamisi täiendavad raportööride ja töörühmade koosolekud, kus arutatakse põhjalikult läbi konkreetsed küsimused enne, kui neis võetakse vastu otsus.

Iga minister juhib komiteed kuus kuud. Komitee esimees vahetub iga aasta mais ja novembris.

 

Kui kõik liikmesriigid ei toeta mõnd projekti, saab Ministrite Komitee need ellu viia osaliste kokkulepete  alusel, mis annab osale liikmesriikidest võimaluse ühiselt tegutseda teatud valdkondades.

Teiselt poolt võimaldavad laiendatud kokkulepped teha liikmesriikidel (või osal neist) koostööd mitteliikmesriikidega, pakkudes neile Euroopa Nõukogu püsistruktuuri eeliseid.

 

 

Ministrite Komitee otsused edastatakse liikmesriikide valitsustele soovituste või Euroopa konventsioonide ja lepingutena, mis on neid ratifitseerinud riikidele õiguslikult siduvad. Jooksvates poliitilistes küsimustes võtab komitee vastu deklaratsioone ja resolutsioone.

 

Tänaseks on vastu võetud üle 200 konventsiooni. Need käsitlevad peamiselt inimõigusi, kuid hõlmavad ka teisi valdkondi, väljendades selgelt Euroopa Nõukogu püüdu tugevdada demokraatlikku, sotsiaalset ja kultuurilist ühtekuuluvust.

 

Enamik otsuseid nõuab vastuvõtmiseks kahekolmandikulist häälteenamust, kuid protseduurilistes küsimustes piisab lihthäälteenamusest.

 

Konventsioone ja soovitusi koostavad Ministrite Komitee ees vastutavad ekspertide komiteed, tagades sellega tasakaalu poliitiliste huvide ning tehniliste ja sisuliste kaalutluste vahel. Paljud poliitilised algatused on samuti tulnud konverentsidelt, mida regulaarselt peavad eri valdkondade ministrid.

 

Euroopa Nõukogu on algatanud koostöö- ja abiprogramme uute liikmesriikide abistamiseks, et nad saaksid kasutada Euroopa Nõukogu kogemusi. Programmid tuginevad valitsustevahelise koostöö tulemusele – soovitustele, ekspertide võrgule ja koostööstruktuuridele. Koostööprogrammide eesmärk on tugevdada, kindlustada ja kiirendada demokraatlikke reforme uutes liikmesriikides ning aidata kaasa nende riikide järkjärgulisele ja harmoonilisele integratsioonile Euroopa koostööstruktuuride ja -protsesside, eelkõige aga Euroopa Nõukoguga.

 

 

Euroopa Nõukoguga ühinenud riigid kohustuvad järgima õigusriigi põhimõtteid ning tagama oma riigi kodanikele peamised inimõigused ja põhivabadused. Samuti kohustuvad nad tegema tõhusat koostööd suurema ühtsuse saavutamise ning majandusliku ja sotsiaalse arengu nimel. Kõik riigid peavad endale võetud kohustusi täitma ning Ministrite Komitee jälgib, et nad seda teevad.

 

Raskete rikkumiste korral võib Ministrite Komitee statuudijärgselt katkestada riigi esinduse kohaloleku, peatada või isegi lõpetada tema liikmeksoleku.

 

Ministrite Komitee tagab konventsioonide ja liikmesriikide vahel sõlmitud kokkulepete rakendamise. See on eriti tähtis inimõigusi käsitlevate dokumentide puhul, millest olulisemates (Euroopa inimõiguste konventsioon, parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise konventsioon ja rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon) on ette nähtud ka järelevalvemehhanismi loomine.

 

Euroopa inimõiguste kaitse süsteemi nurgakivi, Euroopa inimõiguste konventsiooni tähtsus avaldub Ministrite Komitee vastutuses selle täitmise kontrollimisel. Komiteel on oluline roll selle maailmas ainulaadse süsteemi usaldusväärsuse tagamiseks: ta peab jälgima, et liikmesriigid täidaksid Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid.

 

Berliini müüri kokkuvarisemise järel levinud Euroopa Nõukogu laienemist käsitlevate põhimõtete kohaselt on Ministrite Komitee täitnud oma kohustusi erapooletult ja konstruktiivselt, rõhutades positiivseid muutusi taotleva dialoogi ning poliitiliste ja materiaalsete meetmete tähtsust. Sel eesmärgil on komitee loonud järelevalvesüsteemi, mis peab tagama, et kõik liikmesriigid täidaksid endale võetud kohustusi. See süsteem võimaldab liikmesriikidel kasutada Euroopa Nõukogu põhiväärtuste saavutamiseks vajalikke tingimusi ja vahendeid.

 

Euroopa Nõukogu laienemine on kutsunud esile olulisi muutusi Ministrite Komitee ülesannetes ja töökorras. Eelkõige võib seda täheldada komitee töö poliitilise aspekti märkimisväärses arengus.

 

Euroopa Nõukogu on elavdanud dialoogi esindajatega, kes on valitud Euroopa kohalikesse või riigivõimuorganitesse, ning laiendanud poliitilist mõttevahetust mitteliikmesriikidega, kaasa arvatud väljaspool Euroopat asuvad vaatlejariigid (Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Kanada, Mehhiko) ja Vatikan. Samuti on tugevnenud koostöö teiste Euroopa organisatsioonide, eriti Euroopa Liidu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga (ÜRO).

 

Tänaseks on toimunud kolm Euroopa Nõukogu liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumist. Esimene tippkohtumine peeti 1993. aastal Viinis kohe pärast kommunismi kokkuvarisemist ja uute demokraatlike riikide tekkimist Kesk- ja Ida-Euroopas. See kinnitas Euroopa Nõukogu avatuse ja laienemise poliitikat ning käivitas Euroopa inimõiguste konventsiooni reformi inimõiguste kaitse süsteemi tõhustamiseks. Teine tippkohtumine toimus 1997. aastal Strasbourgis. Kohtumisel anti uus tõuge inimõiguste kaitseks ning otsustati luua inimõiguste erivoliniku ametikoht.

 

2005. aasta mais toimus Varssavis Euroopa Nõukogu liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide kolmas tippkohtumine. 46 liikmesriigi juhid pühitsesid Euroopa enneolematut ühtsust ning sõnastasid vastavas deklaratsioonis ja tegevuskavas organisatsiooni uued eesmärgid.

 

Olulisemad eesmärgid:

· tugevdada Euroopa Nõukogu põhiülesannet kaitsta ja edendada inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid;

· ergutada üleeuroopalist poliitilist dialoogi valitsuste ja parlamentide ning kohalikul ja regionaalsel tasandil;

· viia ellu Euroopa Inimõiguste Kohtu reform, et kiirendada otsustusprotsessi ning tagada selle pikaajaline kasutegur;

· edendada Euroopa Nõukogu tegevust sellistes valdkondades nagu sotsiaalne ühtekuuluvus, kultuuridevaheline dialoog ja kodakondsus  demokraatlikus ühiskonnas;

· tugevdada koostööd Euroopa Liidu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga (ÜRO).

 

Euroopa Nõukogu on käivitanud neli üleeuroopalist kampaaniat:

· lapsed ja vägivald: Euroopa laste jaoks koos lastega;

· inimkaubanduse vastane võitlus;

Kõik erinevad – kõik võrdsed – Euroopa noortekampaania, mille märksõnadeks on mitmekesisus, inimõigused ja osalus; võitlus vägivallaga naiste suhtes, sh koduvägivallaga.