Inimõiguste igapäevane kaitse on üks Euroopa Nõukogu põhieesmärke, mille poole liigutakse neljal peamisel viisil:

· tõhusalt valvates ja kaitstes põhiõigusi ja -vabadusi;

· tuvastades inimõigusi ja -väärikust varitsevaid uusi ohte;

· juhtides üldsuse tähelepanu inimõiguste tähtsusele;

· edendades inimõiguste alast haridust ning andes erialast koolitust.

Kõige olulisemad lepingud selles valdkonnas on Euroopa inimõiguste konventsioon, Euroopa sotsiaalharta, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon ning rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon.

 

 

Euroopa Nõukogu tähelepanuväärseim saavutus on 1950. aastal vastu võetud ja 1953. aastal jõustunud Euroopa inimõiguste konventsioon. See määrab kindlaks üksikisiku võõrandamatud õigused ja vabadused ning kohustab riike tagama need õigused ja vabadused kõigile oma jurisdiktsiooni all olevatele isikutele. Veelgi enam, konventsiooniga on loodud ka rahvusvaheline kaitsemehhanism, mille raames riigid ja üksikisikud, olenemata nende kodakondsusest, võivad saata Strasbourgi pädevatele organitele kaebuse konventsiooni oletatavate rikkumiste kohta lepinguosalises riigis.

Konventsioon sätestab ka õiguse elule, kaitse piinamise ja ebainimliku kohtlemise vastu, isikuvabaduse ja turvalisuse, õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, õiguse, et austataks igaühe era- ja perekonnaelu ning kirjavahetussaladust, sõnavabaduse (sh ajakirjandusvabaduse), mõtte-, südametunnistus- ja usuvabaduse ning kogunemiste ja ühingute moodustamise vabaduse. Protokollidega on konventsiooni lisatud täiendavaid õigusi, näiteks surmanuhtluse keelustamine (protokoll nr 6).

 

Esialgse kaitsemehhanismi kohaselt kontrollisid konventsiooni järgimist kaks institutsiooni: 1954. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Komisjon, kes andis kaebustele esialgse hinnangu, ja 1959. aastal loodud Euroopa Inimõiguste Kohus, kes tegi otsused komisjoni või valitsuste esitatud asjades. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, kuhu kuuluvad esindajad organisatsiooni liikmesriikide valitsustest, kontrollis kohtu otsuste täitmist ja langetas otsused nendel juhtudel, mida ei saadetud edasi kohtusse, kuid mille puhul komisjon oli tuvastanud konventsiooni rikkumise.

Kaebuste arvu pidev suurenemine 1980. aastate algusest peale koormas selle süsteemi üle ning kaebuse esitamisest lõpliku otsuseni kulunud menetlusaeg pikenes kuni viie aastani.

 

Kaebuste pidev suurenemine, nende keerukamaks muutumine ja Euroopa Nõukogu liikmeskonna kasv kahekümne kolmelt riigilt 1989. aastal neljakümneni 1996. aastal nõudsid protseduurireeglite muutmist. Seetõttu võeti vastu Euroopa inimõiguste konventsiooni protokoll nr 11, mis jõustus 1. novembril 1998 ja millega loodi ühtne Euroopa Inimõiguste Kohus seni kehtinud kahe institutsiooni asemele.

 

Ühtne Inimõiguste Kohus

Praegu on igal üksikisikul Euroopa Inimõiguste Kohtusse vahetu juurdepääs ning kohtu otsustele peavad alluma kõik lepinguosalised riigid. Kohus tegutseb alaliselt ning menetleb kaebust alates selle vastuvõetavuse üle otsustamisest kuni lõpliku otsuse langetamiseni.

 

Inimõiguste Kohtu kohtunike arv on võrdne lepinguosaliste riikide arvuga. Kohtunikud valib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee asjaosalise riigi valitsuse pakutud kolme kandidaadi seast. Kohtunikud on oma tegevuses täiesti sõltumatud ega esinda nende kandidatuuri üles seadnud riiki.

 

Kohtu president on praegu Jean-Paul COSTA (Prantsusmaa).

Kõik selgelt põhjendamatud kaebused (näiteks need, mille lahendamiseks ei ole kasutatud kõiki asjaomaseid siseriiklikke õiguskaitsevahendeid) sõelub juba varases staadiumis kohtu ühehäälse otsusega välja kolmest kohtunikust koosnev komitee. Enamikku asju arutab kohus seitsmeliikmeliste kodadena. Kui kaebus kuulutatakse vastuvõetavaks, pakub koda pooltele võimalust sõbralikuks lahenduseks. Kui sõbralikku lahendust ei leita, langetab otsuse kohus.

Erandjuhul, näiteks konventsiooni mõne sätte tõlgendamise või kohaldamisega seotud eriti keerulise asja puhul, võib koda taotleda selle edasiandmist seitsmeteistkümnest liikmest koosnevale suurkojale. Niisuguse taotluse võib teha kas asjaomane koda ise enne otsustamist või üks pooltest kolme kuu jooksul pärast koja otsust. Koja otsus jõustub kolme kuu pärast, suurkoja otsus on lõplik. Kohtu otsus on lõplik ja asjaosalisele riigile siduv.

Kohtu otsuste täitmist valvab Ministrite Komitee, kes jälgib, et riigid rakendaksid piisavalt abinõusid (muudaksid õigusakte, revideeriksid kohtupraktikat või korrigeeriksid haldustavasid), vältimaks samalaadsete rikkumiste kordumist. Samuti tagab Ministrite Komitee, et konventsiooni sätteid rikkunud riik maksaks kaebajale kohtu määratud hüvitise ja mõningatel juhtudel võtaks kahju täielikuks kompenseerimiseks muid konkreetseid meetmeid (näiteks asja uuesti läbivaatamine, konfiskeerimisorderi tühistamine, politseitoimiku tühistamine, elamisloa andmine).

 

Individuaalkaebused hõlmavad üha laiemat küsimusteringi, sealhulgas alljärgnevat:

· inimeste kadumised ja ebaseaduslikud tapmised,

· kinnipeetavate piinamine ja väärkohtlemine,

· omavoliline vabaduse võtmine,

· kohtute kättesaadavus,

· õigus õiglasele kohtumõistmisele mõistliku aja piires,

· telefonikõnede pealtkuulamine,

· maalt väljasaatmine ja väljaandmine,

· homoseksuaalide diskrimineerimine,

· ajakirjandusvabadus,

· lapse hooldusõigus,

· sekkumine omandiõigusesse,

· parteide keelustamine.

 

Kohtu pidevalt suureneva töökoormuse tõttu võeti vastu Euroopa inimõiguste konventsiooni uus, 14. protokoll, mis jõustub pärast seda kui kõik lepinguosalised riigid selle ratifitseerivad. Protokoll vähendab kohtnike osalust lihtsates kaasustes ning selle kohaselt võib juhul, kui vastuvõetamatus on ilmne, tunnistada avalduse vastuvõetamatuks üks kohtunik (varem oli selleks vaja kolmest kohtunikust koosneva komitee otsust) ning kolmest kohtunikust koosnev komitee on volitatud vastuvõetavaks tunnistama ja langetama otsuse igapäevaste korduvate kaasuste kohta, millega seni tegeles seitsmest kohtunikust koosnev koda. Lisaks on kasutusele võetud märkimisväärse kahju mõiste. Kohus võib tunnistada avalduse vastuvõetamatuks, kui ta leiab, et selle esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, välja arvatud juhul, kui inimõiguste austamine nõuab avalduse sisulist läbivaatamist. Protokolli alusel ei või kohus tagasi lükata ka ühtegi asja, mida siseriiklik kohus ei ole nõuetekohaselt läbi vaadanud.

 

Põhilised sotsiaalsed õigused

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta sätestab õigused ja vabadused ning järelevalvesüsteemi, mis tagab, et lepinguosalised riigid neid sätteid järgivad. 1996. aastal parandatud ja täiendatud sotsiaalharta jõustus 1999. aastal ning asendab nüüd järk-järgult 1961. aasta hartat.

Hartas sätestatud õigused laienevad kõigile eurooplastele ning hõlmavad igapäevaelu kõiki aspekte, sh õigust eluasemele, haridusele, tööhõivele, sotsiaalkaitsele, reisimisele ja mittediskrimineerimisele.

Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee

Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komitee hindab, kuidas riigid on oma kohustusi täitnud. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee valib komiteesse kuueks aastaks viisteist sõltumatut ja erapooletut liiget, kelle volitusi võidakse üks kord pikendada. Sotsiaalsete Õiguste Komitee otsustab, kas lepinguosaliste riikide õigusaktid ja tavad on vastavuses harta sätetega.

 

Riikide aruannetel põhinev järelevalve

Osalisriigid peavad igal aastal esitama aruande harta sätete rakendamise kohta. Euroopa Sotsiaalsete Õiguste komitee hindab aruandeid ja avaldab igal aastal oma järeldused trükis. Kui riik ei arvesta komitee otsuseid, saadab Ministrite Komitee riigile soovituse siseriiklike õigusaktide ja tavade muutmiseks.

 

Kollektiivkaebused

1995. aastal vastu võetud ja 1998. aastal jõustunud harta lisaprotokoll näeb harta sätete rikkumise korral ette võimaluse esitada kaebusi Euroopa Sotsiaalsete Õiguste Komiteele.

 

Kollektiivkaebuste süsteemi tunnustanud riikide puhul:

· Euroopa Ametiühingute Keskliit (ETUC), Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Organisatsioon (UNICE) ja Rahvusvaheline Tööandjate Organisatsioon (IOE);

· valitsusvälised organisatsioonid, kellel on Euroopa Nõukogu nõustaja staatus ja kes on kantud valitsustevahelise komitee koostatud nimestikku;

· asjaomase riigi tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud;

· siseriiklikud valitsusvälised organisatsioonid.

 

Sotsiaalsete Õiguste Komitee vaatab kaebuse läbi ja tunnistab selle vastuvõetavaks, kui see on vormistatud nõuetekohaselt. Kui kaebus on tunnistatud vastuvõetavaks, alustatakse kirjalikku menetlust, mille käigus pooled vahetavad argumente. Komitee võib pidada vajalikuks avalikku istungit. Seejärel teeb komitee kaebuse kohta sisulise otsuse ja edastab selle aruande kujul lepinguosalistele ja Ministrite Komiteele. Aruanne avalikustatakse nelja kuu jooksul pärast selle üleandmist. Menetluse lõpetuseks võtab Ministrite Komitee vastu resolutsiooni. Vajaduse korral võib Ministrite Komitee esitada asjaomasele riigile soovituse võtta oma õigusaktide ja tavade hartaga kooskõlla viimiseks erimeetmed.

 

Harta kohaldamise mõju riikides

Harta järelevalvesüsteemi rakendamise tulemusena viivad riigid oma seadused või tavad hartaga kooskõlla. Ajakohastatud ettekujutuse riikide vastavast tegevusest saab Euroopa Nõukogu sotsiaalhartat käsitleva veebisaidi kaudu.

 

Veebisait: http://www.coe.int/T/E/Human_Rights/Esc

 

 

 

Üldiselt teatakse vähe sellest, mis toimub vanglate, politseijaoskondade, psühhiaatriahaiglate ja teiste seda laadi asutuste suletud uste taga. 1987. aastal võeti vastu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon, mis jõustus 1989. aastal. Konventsioon on Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagatud õiguste kaitset täiendanud Piinamise Tõkestamise Euroopa Komitee loomisega.

Komitee koosneb sõltumatutest ja erapooletutest ekspertidest, esindades mitmesuguseid erialasid (juristid, arstid, vanglaametnikud ja poliitikud).

 

Komitee külastab selliseid kinnipidamisasutusi nagu vanglad, noortevanglad, politseijaoskonnad, samuti sõjaväeosi ja psühhiaatriahaiglaid, et näha, kuidas neis kinnipeetavaid koheldakse. Komitee liikmetel on piiramatu pääs ükskõik millisesse kinnipidamiskohta ja nad võivad eraviisiliselt küsitleda vabaduse kaotanud isikuid. Samuti võivad nad suhelda teiste isikute ja instantsidega, sealhulgas inimõiguste kaitset käsitlevate valitsusväliste organisatsioonide esindajatega, kes saavad anda neile vajalikku informatsiooni.

 

Komitee töö eesmärk on tugevdada kinnipeetavate kaitset piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastu, mitte niivõrd süüdistada riiki konventsiooni rikkumises.

 

Pärast iga külastust koostab komitee aruande ja annab soovitused, mida teha kinnipeetavate olukorra parandamiseks, ning edastab need asjaomasele riigile. Aruanne sisaldab nõuet saata komiteele teavet komitee soovituste järgimiseks võetud meetmete kohta ning vastuseid märkustele ja teabenõuetele.

 

Komitee aruanne ja asjaomase riigi vastused sellele on salastatud, kuid tavaliselt lubab riik need avalikustada.

 

Komitee võib asja avalikustada juhul, kui lepinguosaline riik keeldub komitee soovituste kohaselt olukorda parandamast.

 

 

1993. aastal Viinis toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumise järel võttis Euroopa Nõukogu 1994. aastal vastu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni. See on esimene õiguslikult siduv mitmepoolne dokument, mis pakub üldist kaitset rahvusvähemustele. Konventsioonis on esitatud põhimõtted, mida lepinguosalised riigid kohustuvad järgima ning ellu viima siseriiklike õigusaktide ja sellekohase valitsuspoliitika kaudu. Konventsiooni eesmärgid on: tagada rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees; nende kultuuri alalhoidmine ja areng; nende identiteedi, keele, religiooni ja traditsioonide kaitse, juurdepääs meediale ning vabade ja rahumeelsete piiriüleste kontaktide loomine teistes riikides elavate inimestega.

 

Konventsioon jõustus 1. veebruaril 1998. Lepinguosalised riigid peavad pärast konventsiooni jõustumist ühe aasta jooksul ning edaspidi iga viie aasta järel edastama täieliku info raamkonventsioonis sätestatud põhimõtete täitmiseks rakendatud meetmete kohta. Ministrite Komitee ja kaheksateistkümnest sõltumatust eksperdist koosnev nõuandekomitee jälgivad raamkonventsiooni täitmist. Nõuandekomitee hindab aruandeid, teeb kindlaks, kas riik on täitnud endale võetud kohustusi, ja esitab oma arvamuse Ministrite Komiteele, kes võtab vastu asjakohaseid järeldusi ja soovitusi sisaldavaid resolutsioone.  Järelevalvekorra reeglid lubavad täiendavat infot ja/või variettekandeid edastada ka valitsusvälistel organisatsioonidel ja rahvusvähemuste ühingutel.

 

Euroopa Nõukogu on kavandanud valitsustevahelise koostöö ja abiprogrammi raames rahvusvähemuste kaitseks mitmesuguseid ettevõtmisi – korraldatakse kohtumisi rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni (ja teiste Euroopa õigusaktide) sisu selgitamiseks ning julgustatakse mitteosalisriike konventsioonile alla kirjutama ja seda ratifitseerima.

Lepinguosalised riigid arutavad neil kohtumistel siseriiklikke arenguid ning üksikasjalikult konventsiooni rakendamist. Kohtumistel osalevad parlamendiliikmed, valitsusametnikud ja rahvusvähemuste esindajad. Euroopa Nõukogu eksperdid annavad hinnanguid rahvusvähemusi kaitsvatele õigusaktidele. Järelevalve tõhustamiseks korraldab Euroopa Nõukogu riikidele ka aruannete koostamise alaseid koolitusi.

 

2004. aasta 3. novembril võtsid ministrite asendajad vastu otsuse taastada rahvusvähemuste kaitsega seotud küsimuste ekspertkomisjon (DH-MIN). Komisjoni ülesanne on arendada koostööd teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

 

 

Komisjon loodi 1993. aastal Viini tippkohtumise otsusega ning see on sõltumatu järelevalveorgan, kelle ülesandeks on inimõiguste kaitseks võidelda rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatusega kõigis Euroopa Nõukogu liikmesriikides. Komisjon rakendab oma tegevuses kõiki vajalikke meetmeid võitluseks vägivalla, diskrimineerimise ja eelarvamustega, millega puutuvad kokku üksikisikud või inimrühmad oma rassi, nahavärvuse, keele, kodakondsuse või etnilise päritolu tõttu.

 

Komisjon tegevus on kolmetine: riigiti lähenemine, töö teemadega üldiselt ja suhted kodanikuühiskonnaga.

 

Komisjon koostab iga Euroopa Nõukogu liikmesriigi kohta aruande, mis analüüsib põhjalikult rassismi ja rassilise diskrimineerimise alal valitsevat olukorda, ning teeb riikide valitsustele ettepanekuid, kuidas lahendada tuvastatud probleeme.

 

Komisjon on vastu võtnud üheksa Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsustele suunatud üldpoliitilist soovitust, mis käsitlevad rassismi ja sallimatuse alaseid olulisemaid päevaprobleeme ning annavad juhiseid siseriikliku poliitika kujundamiseks neis küsimustes.

 

Komisjon teeb tööd kodanikuühiskonna rassisimi ja sallimatuse vastasesse võitlusse kaasamise ja eri ühiskonnakihtide vastastikusel austusel põhineva kultuuridevahelise dialoogi nimel.

 

Inimõiguste kaitseks ja nende edendamise üldpõhimõtetest lähtudes püüab Euroopa Nõukogu võidelda naiste vabaduse ja väärikuse igasuguse piiramisega, nagu naistele suunatud vägivald ja inimkaubandus naiste seksuaalse või mistahes muu ekspluateerimise eesmärgil. Sihiks on kaotada sool põhinev diskrimineerimine, tagada naiste ja meeste tasakaalustatud osalemine avalikus elus ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte arvestamine programmide ja poliitika kujundamisel.

 

Soolise Võrdõiguslikkuse Komitee (CDEG) valmistab ette ministrite konverentse, korraldab seminare ja avaldab sel teemal tehtud uuringute tulemusi.

 

 

Igal aastal langevad tuhanded naised, lapsed ja mehed seksuaalsel või mõnel muul otstarbel riigisisese või rahvusvahelise inimkaubanduse ohvriks. See nähtus on omandanud enneolematu ulatuse nii, et seda võib tõepoolest nimetada uueks orjuse liigiks.

 

Euroopa Nõukogu esmane ülesanne on kaitsta inimõigusi. Tema 46 liikmesriigi seas on inimkaubanduse ohvrite päritolu-, transiidi- ja sihtkohariike. Seepärast on

organisatsioonil head võimalused aidata kaasa sellele, et riigid rakendaksid inimkaubanduse vastaseid meetmeid.

 

2005. aasta mais võttis Euroopa Nõukogu vastu inimkaubanduse vastase konventsiooni, mis on liikmesriikidele allakirjutamiseks avatud. Konventsiooni eesmärk on inimkaubanduse ennetamine ja selle kõigi vormidega võitlemine ükskõik, kas see on seotud organiseeritud kuritegevusega või mitte, on see riigisisene või rahvusvaheline.

 

Uue konventsiooni esimene põhimõte on tagada ohvrite õiguste kaitse,  diskrimineerimata neid selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, etniline või sotsiaalne päritolu, kuulumine rahvusvähemusesse, omand, sünnijärgne või muu staatus.

 

Konventsiooni peamised lisaväärtused on keskendumine inimõigustele ja ohvri kaitsele ning sõltumatu järelevalvemehhanism, mis tagab konventsiooni järgimise lepinguosaliste poolt.

 

 

Euroopa Nõukogu teeb koostööd liikmesriikide ja valitsusväliste organisatsioonidega, et suurendada austust inimõiguste vastu.

 

Koostööprogrammide raames korraldab Euroopa Nõukogu kohtunike, prokuröride, advokaatide ja teiste õiguskaitseorganite töötajate koolitust Euroopa inimõiguste konventsiooni rakendamiseks, annab eksperdiabi siseriiklike õigusaktide või nende eelnõude vastavusse viimiseks Euroopa inimõiguste alaste standarditega ning toetab inimõigusi käsitlevate dokumentide tõlkimist kohalikesse keeltesse ja nende levitamist. Organisatsioon toetab ka seminaride ja ümarlaudade korraldamist koos inimõigustega siseriiklikult tegelevate institutsioonidega ning liikmesriikide valitsusi Euroopa Inimõiguste Kohtu juures esindavate ametnike koolitust. Inimõigusi käsitlevate programmide kõrval on Euroopa Nõukogul veel mitu töösuunda, mis suurendavad inimeste inimõiguste alast teadlikkust. Näiteks korraldatakse teavituskampaaniaid ja antakse välja infomaterjali nii paberkandjal, auvistena kui Internetis.

 

Avaliku korra tagajad on Euroopa Nõukogu silmis alati olnud oluline sihtrühm. Laiahaardeline programm Politsei ja inimõigused 1997-2000 sillutas teed uuele, praegu käimasolevale programmile Politsei ja inimõigused pärast 2000. aastat. Programmi eesmärk on suurendada austust inimõiguste vastu politseis ning selle sisuks pikaajaline koostöö liikmesriikidega, vajaduste hindamine, tegevuskavade väljatöötamine ja elluviimine ning hinnangu andmine projektide tulemustele.

 

 

1999. aastal loodi inimõiguste erivoliniku ametikoht.

 

Erivoliniku institutsioon on sõltumatu ning ta vastutab inimõiguste õpetamise, nendest teadlikkuse ja nende austuse edendamise eest liikmesriikides, aga ka Euroopa Nõukogu dokumentide täieliku järgimise ja tulemusliku järelevalve eest.

 

Erinevalt Euroopa Inimõiguste Kohtust ja teistest järelevalveorganitest on erivoliniku roll eelkõige ennetav. Tal ei ole täitevvõimu, kuid ta analüüsib inimõiguste alaseid probleeme liikmesriikides, nõustab neid ning annab neile soovitusi seadusandlike puudujääkide parandamiseks ja inimõiguste rikkumise ennetamiseks.

 

Erivoliniku pädevuses on ka koostöö arendamine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes kaitsevad ja edendavad inimõigusi, ning võimalus tegutseda valitsustelt, riikide parlamentidelt, ombudsmanidelt ja teistelt seda laadi institutsioonidelt, üksikisikutelt ja organisatsioonidelt saadud asjakohase info põhjal.

 

Erivolinik võib vajaduse korral esitada Ministrite Komiteele ja Parlamentaarsele Assambleele aruandeid, soovitusi või arvamusi mõningate konkreetsete juhtude kohta. Esimesena täitis erivoliniku ülesandeid Alvaro Gil-Robles (Hispaania), kelle valis Parlamentaarne Assamblee 1999. aasta septembris. 2005. aasta oktoobris valiti erivoliniku ametikohale Thomas Hammarberg (Rootsi), kes asus ametisse 2006. aasta aprillis.

 

Euroopa Inimõiguste Kohus

 

Inimõiguste direktoraat

 

Inimõiguste erivolinik