Ajalooline taust, organisatsioon, töökorraldus

• Inimõiguste Kohtu veebisait
• Kohtulahendite andmebaas HUDOC
• Inimõiguste Kohtu video 

_______________________________________

Kohtu registraatori väljaantud materjal

Sisukord:

I. Ajalooline taust
A. 1950. aasta Euroopa inimõiguste konventsioon
B. Edasine areng
II. Uus Euroopa Inimõiguste Kohus
A. Üleminekuperiood
B. Kohtu organisatsioon
C. Kohtu töökorraldus
1. Üldinfo
2. Vastuvõetavuse kontroll
3. Põhjendatuse kontroll
4. Kohtuotsused
5. Nõuandvad arvamused
I lisa:
Protokolliga nr 11 täiendatud Euroopa inimõiguste konventsiooni olulisemate artiklite pealkirjad
II lisa:
Kohtu koosseis


I. Ajalooline taust

A. 1950. aasta Euroopa inimõiguste konventsioon

1. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni koostas Euroopa Nõukogu. See avati allakirjutamiseks 4. novembril 1950. aastal Roomas ja jõustus septembris 1953. Autorite eesmärk oli teha esimesed sammud ÜRO 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonis esitatud teatud õiguste kollektiivsel tagamisel.

2. Lisaks tsiviil- ja poliitiliste õiguste¹ loetelu kindlaksmääramisele kehtestati konventsiooniga järelevalvesüsteem osalisriikide võetud kohustuste täitmise üle. See vastutus usaldati kolmele institutsioonile: Euroopa Inimõiguste Komisjonile (asutatud 1954), Euroopa Inimõiguste Kohtule (asutatud 1959) ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele; viimasesse kuulusid liikmesriikide välisministrid või nende esindajad.

3. 1950. aastal vastuvõetud konventsiooni kohaselt võisid osalisriigid ja kui osalisriigid olid tunnustanud individuaalkaebuse õigust, siis ka üksikkaebajad (üksikisikud, isikute grupid või valitsusvälised organisatsioonid) konventsioonis sätestatud õiguste rikkumise korral esitada kaebuse osalisriigi vastu.

Esialgu vaatas kaebuse läbi Komisjon, kes otsustas selle vastuvõetavuse. Kui avaldus oli tunnistatud vastuvõetavaks ning kui ei olnud võimalik jõuda kohtuvälise lahendini, koostas Komisjon ettekande, milles tuvastati faktid ja esitati arvamus põhjendatuse kohta. Ettekanne edastati Ministrite Komiteele.

4. Kui vastustav riik oli tunnustanud Kohtu jurisdiktsiooni kohustuslikuna, oli Komisjonil ja/või asjaomasel osalisriigil alates ettekande edastamisest Ministrite Komiteele aega kolm kuud, et tuua juhtum Kohtu ette lõpliku, siduva kohtuotsuse langetamiseks. Üksikisikutel ei olnud õigust oma kaebusi Kohtu ette tuua.

Kui asja ei edastatud Kohtule, otsustas Ministrite Komitee, kas konventsiooni rikkumine üldse oli aset leidnud, ja määras sel juhul ohvrile õiglase hüvituse. Ministrite Komiteel oli ka vastutus jälgida Kohtu otsuste täidesaatmist.

¹ Olulisemate artiklite pealkirjad vt I lisas.

B. Edasine areng

5. Konventsiooni jõustumisest saadik on seda täiendatud üheteistkümne protokolliga. Protokollid nr 1, 4, 6 ja 7 lisasid juba olemasolevatele õigustele ja vabadustele uusi; protokolliga nr 2 anti Kohtule õigus anda nõuandvaid arvamusi. Protokolliga nr 9 lubati üksikisikutel tuua juhtumid Kohtu ette, kui sellega on nõustunud vastustav riik ja asja kontrollinud kolmest kohtuliikmest koosnev grupp. Protokolliga nr 11 korraldati ümber järelevalvemehhanism. Ülejäänud protokollid käsitlesid konventsiooni institutsioonide korraldus- ja menetlusküsimusi.

6. Alates 1980. aastast kujunes konventsiooni institutsioonide ette toodavate juhtumite arvu pideva kasvu tõttu menetluse pikkus pea vastuvõetamatuks. Probleemi süvendas veelgi uute liikmesriikide ühinemine konventsiooniga 1990ndatel aastatel.

Aasta jooksul Komisjonis registreeritud avalduste arv suurenes 404 avalduselt 1981. aastal 2307 avalduseni 1993. aastal. 1997. aastaks oli avalduste arv juba rohkem kui kahekordistunud (4750). 1997. aasta seisuga avati komisjonis igal aastal registreerimata või esialgseid toimikuid üle 12 000. Sarnane on ka Kohtu statistika - kohtuasjade arv aastas tõusis 7 kohtuasjalt 1981. aastal 52 kohtuasjani 1993. aastal ja 119 kohtuasjani 1997. aastal.

7. Kaebuste arvu pidev tõus põhjustas kaua kestnud arutelu selle üle, kas oleks vaja muuta konventsiooni järelevalvemehhanismi. Konventsioonisüsteemi ümberkorraldamise läbirääkimistes oli esialgu mitmeid eriarvamusi, kuid lõpuks võeti vastu otsus ühtse, alaliselt tegutseva kohtu loomise osas. Eesmärk oli lihtsustada struktuuri, et lühendada menetlust ja tugevdada süsteemi kohtulikku olemust, muutes selle täielikult kohustuslikuks ja jättes Ministrite Komitee asja sisulisest otsustamisest kõrvale.

11. mail 1994 avati allakirjutamiseks Euroopa inimõiguste konventsiooni "järelevalvemehhanismi ümberkorraldav" protokoll nr 11.

II. Uus Euroopa Inimõiguste Kohus

A. Üleminekuperiood

8. Protokoll nr 11 eeldas kõigi osalisriikide poolset ratifitseerimist ning jõustus aasta pärast seda, kui viimane riik oli protokolli ratifitseerinud. Viimane ratifitseerimiskiri esitati Euroopa Nõukogule 1997. aasta oktoobris; see juhatas sisse üheaastase perioodi, mille vältel valiti kohtunikud ja peeti mitmeid istungeid rakendamaks vajalikke organisatsioonilisi ja menetluslikke muudatusi Kohtu rajamiseks. Kohtunikud valisid presidendid ja asepresidendid ning koostasid uue kohtureglemendi kavandi.

Uus Euroopa Inimõiguste Kohus alustas tööd 1. novembril 1998 üheaegselt protokolli nr 11 jõustumisega. Vana kohus lõpetas tegevuse 31. oktoobril 1998. Sellegipoolest tagas protokoll Komisjoni töö jätkumise ühe aasta jooksul (kuni 31. oktoobrini 1999), et tegeleda kohtuasjadega, mis olid kuulutatud vastuvõetavaks enne protokolli jõustumise kuupäeva.

B. Kohtu organisatsioon

9. Täiendatud konventsiooni alusel loodud Kohus koosneb kohtunikest, kelle arv on võrdne konventsiooni osalisriikide arvuga (hetkel 41¹). Sama kodakondsusega kohtunike arv ei ole piiratud. Kohtunikud valib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kuueks aastaks. Esimestel valimistel valitud kohtunikest pooltel on ametiaeg kolm aastat, et kindlustada poolte kohtunike uuestivalimine iga kolme aasta järel.

Kohtunikud osalevad Kohtu töös enda nimel ega esinda ühtegi osalisriiki. Nad ei tohi tegeleda asjadega, mis on kokkusobimatud nende sõltumatuse või erapooletusega või selle ameti nõuetega. Kohtunike ametiaeg lõpeb hiljemalt seitsmekümneaastaseks saamisel.

Plenaarkohus valib oma presidendi, kaks asepresidenti ja kaks sektsioonipresidenti kolmeks aastaks.

10. Kohtureglemendi kohaselt on Kohus jagatud neljaks sektsiooniks, mille kolmeks aastaks määratud koosseis on tasakaalus nii geograafiliselt kui ka sooliselt ning võtab arvesse osalisriikide erinevaid õigussüsteeme. Kahte sektsiooni juhivad Kohtu asepresidendid, samas kui ülejäänud kahte sektsiooni juhivad Kohtu poolt valitud sektsioonipresidendid. Sektsioonipresidente abistavad ning vajadusel ka asendavad sektsiooni asepresidendid.

11. Igas sektsioonis moodustatakse kolmeliikmelised kohtunike komiteed, mille tegevusaeg on üks aasta. Komiteedel on uues struktuuris väga oluline ülesanne, kuna nad vastutavad kohtuasjade selekteerimise eest, mida varem teostas Komisjon.

12. Igas sektsioonis moodustatakse rotatsiooni põhimõttel seitsmeliikmelised kojad ning iga asja arutamisel osaleb sektsioonipresident ja asjassepuutuva riigi valitud kohtunik. Kui viimatimainitu ei ole sektsiooni liige, osaleb ta koja töös ex officio liikmena. Sektsiooni liikmed, kes ei ole koja täieõiguslikud liikmed, osalevad istungitel asendusliikmetena.

13. Seitsmeteistkümnest kohtunikust koosnev suurkoda määratakse kolmeks aastaks. Peale ex officio liikmete - president, asepresident ja sektsioonipresidendid - moodustavad suurkoja kaks rotatsioonipõhimõttel rajanevat töögruppi, mis vahetavad positsioone iga üheksa kuu tagant. Töögruppide liikmed on valitud suundumusega geograafilisele tasakaalule, kusjuures üheks suunitluseks on erinevate õigustraditsioonide kajastamine.

¹ Kohtunike nimekiri vt II lisas.

C. Kohtu töökorraldus

1. Üldinfo

14. Iga konventsiooni osalisriik (riigi avaldus) või üksikisik, kes väidab, et ta on konventsiooni sätete rikkumise ohver (individuaalavaldus), võib esitada otse Strasbourgi Kohtule avalduse konventsioonis sätestatud õiguse väidetava rikkumise asjus osalisriigi poolt. Avalduse esitajal on registraatorilt võimalik saada vastav juhend ja avalduse esitamise blankett.

15. Uue Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus on erinevaid seisukohti vastandav ja avalik. Istungid on üldjuhul avalikud, kui koda või suurkoda ei otsusta erandjuhul teisiti. Märgukirjad ja dokumendid, mille pooled on registraatorile esitanud, on samuti avalikud.

16. Üksikisikud võivad avalduse esitada ka isiklikult, ehkki õigusesindaja kasutamine on soovituslik, istungite puhul ja peale avalduse vastuvõetavaks tunnistamist aga isegi kohustuslik. Euroopa Nõukogu on rajanud spetsiaalse õigusabisüsteemi isikutele, kellel puuduvad vastavad vahendid.

17. Kohtu ametlikeks keelteks on inglise ja prantsuse keel, kuid avaldusi võib esitada ka osalisriikide ametlikes keeltes. Pärast avalduse vastuvõetavaks tunnistamist tuleb siiski kasutada üht Kohtu ametlikest keeltest, kui koja või suurkoja president ei anna luba avalduses kasutatud keele jätkuvaks kasutamiseks.

2. Vastuvõetavuse kontroll

18. Iga individuaalavaldus määratakse ühele sektsioonile, mille president nimetab ettekandja-kohtuniku. Peale kohtuasja esialgset uurimist otsustab ettekandja-kohtunik, kas asjaga hakkab tegelema kolmeliikmeline komitee või koda.

19. Ühehäälse otsusega võib komitee tunnistada avalduse vastuvõetamatuks või kõrvaldada selle läbivaadatavate asjade nimekirjast, kui seda saab teha ilma edasise uurimiseta.

20. Individuaalavaldusi, mida komiteed ei tunnistatud vastuvõetamatuks või mille ettekandja-kohtunik edastab otseselt kojale, ja riigi avaldusi uurib koda. Kojad otsustavad avalduse vastuvõetavuse ja põhjendatuse üle enamasti kahe eraldi otsusega, kuid asjakohastel juhtudel ka korraga.

21. Kojad võivad igal ajal loobuda pädevusest suurkoja kasuks, kui asi tõstatab tõsise, konventsiooni tõlgendamist puudutava küsimuse või kui lahendus võib lahkneda varasemast pretsedendiõigusest, välja arvatud juhul, kui ühe kuu jooksul pärast pädevusest loobumise kavatsusest teatamist esitab üks asjasse puutuvatest pooltest sellele vastuväite.

22. Menetluse esimene järk on üldjuhul kirjalik, ehkki koda võib korraldada istungi, mille käigus käsitletakse üldjuhul ka kohtuasja põhjendatusega seotud küsimusi.

23. Koja otsused avalduse vastuvõetavuse kohta, mis langetatakse häälteenamusega, peavad sisaldama vastavaid põhjendusi ja olema avalikustatud.

3. Põhjendatuse kontroll

24. Kui koda on otsustanud avalduse vastu võtta, võib ta paluda pooltelt täiendavate tõendite ja kirjalike seisukohtade esitamist, kaasa arvatud avalduse esitaja nõue "õiglase hüvituse" suhtes, ning paluda neil osaleda avalikul istungil asja sisuliseks arutamiseks.

25. Koja president võib õigusemõistmise huvides paluda või lubada osalisriigil, kes ei ole menetluses osaline, või asjassepuutuval isikul, kes ei ole avaldaja, esitada kirjalikke seletusi ja erandjuhtudel esineda kohtuistungitel. Õigusemõistmise huvides on menetluse käiku õigustatud sekkuma iga osalisriik, kelle jurisdiktsiooni all avaldaja on.

26. Põhjendatuse kontrolli ajal võib registraatori vahendusel korraldada läbirääkimisi sõbraliku lahenduse leidmiseks. Läbirääkimised sõbraliku lahenduse üle on konfidentsiaalsed.

4. Kohtuotsused

27. Kojad võtavad otsuseid vastu häälteenamusega. Iga kohtuasja läbivaatamisel osalenud kohtunik võib lisada otsusele oma arvamuse, mis võib olla täiendav või eriarvamus või lihtsalt avaldus otsusega mittenõustumise kohta.

28. Kolme kuu jooksul alates koja otsuse vastuvõtmisest võib iga asjaosaline erandjuhtudel nõuda asja suurkojale edasisaatmist, kui see tõstatab tõsise konventsiooni ja selle protokollide tõlgendamise või kohaldamisega seotud või üldise tähtsusega küsimuse. Taotlust uurib suurkoja viiest kohtunikust koosnev kolleegium, mille liikmeteks on kohtu president, sektsioonide presidendid (välja arvatud sektsioonipresident, kes on eesistujaks sektsioonile, kuhu kuulub otsuse teinud koda) ning kohtunik, kes valitakse rotatsioonipõhimõttel nende kohtunike hulgast, kes ei kuulu otsuse teinud koja koosseisu.

29. Koja otsus muutub lõplikuks kolm kuud pärast otsuse langetamist või varem, kui pooled deklareerivad, et nad ei palu asja edasisaatmist suurkojale, või kui suurkoja kohtunike kolleegium lükkab tagasi palve asja edasisaatmiseks.

30. Kui kolleegium taotluse rahuldab, lahendab suurkoda asja kohtuotsusega. Suurkoda võtab otsused vastu häälteenamusega ja tema otsused on lõplikud.

31. Kõik Kohtu otsused on asjassepuutuva riigi suhtes siduva jõuga.

32. Vastutus kohtuotsuste täideviimise jälgimise eest lasub Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteel. Seega on Ministrite Komitee ülesandeks kontrollida, kas riigid, kes on leitud konventsiooni sätteid rikkuvat, on kasutusele võtnud küllaldasi heastavaid meetmeid, et täita Kohtu otsustest tulenevaid konkreetseid või üldisi kohustusi.

5. Nõuandvad arvamused

33. Kohus võib Ministrite Komitee palvel anda nõuandvaid arvamusi õigusküsimustes, mis puudutavad konventsiooni ja selle juurde kuuluvate protokollide tõlgendamist.

Ministrite Komitee otsustab Kohtule nõuandepalve esitamise oma liikmete häälteenamusega.

34. Nõuandvaid arvamusi annab Kohtu suurkoda liikmete häälteenamusega. Iga kohtunik võib nõuandvale arvamusele lisada eriarvamuse või vastuväite.